Mihkli lugu

Mihkel, kes on töötanud nii kaevuri kui ka lõhkajana, kahtleb maa-aluste tervikute jutu tões: „… seda on väga keeruline teha, et ühe koha peale jäetakse tervik, no natukese suurema sa saad jätta, kahe terviku jagu, aga juba rohkem, siis on raske“ (Mihkel, 62 aastane).

       

Mihkel on oma talus elanud alates 1968. aastast. Kohe tema maja taga metsa all asub Estonia kaevandus, mis alustas tööd 1970ndatel. Mihkel räägib, et algul ei saanud keegi aru, kuidas see elu mõjutab. Alles siis, kui maa-alune kaevandus hoonete lähedale jõudis, said inimesed aru, mida elu allmaakaevanduse kohal tähendab.

Mihkel ütleb, et lubati, et hoonete alla jäetakse läbikaevamata tervikud, kuid tema seda väga ei usu. “ No nad ütlesid, et maja alla jäetakse, kuid ma ei usu hästi, ma ju ise töötasin ka kümme aastat kaevanduses seal maa all, nii et, ma ka siin kaevur olnud ja uuristanud… no ma ju ise olen ka ju uuristanud seda jalgealust …” lausub ta. Mihkel räägib, et alguses töötas ta lihtkaevurina ning hiljem läbis minööri ehk lõhkaja kursused. Peale viit ja pool aastat lõhkajana tuli ta tagasi maapealsete tööde juurde.

Mihkel räägib, et esimeseks maa-aluseks kaevandustegevuse mõjuks oli vee kadumine kaevust. Ta meenutab, et see võis olla umbes 1980ndate keskel, kui kaevandus juba täisvõimsusega töötas. Põhjavesi alanes järk-järgult. Puuriti küll sügavam kaev, kuid sellest ei olnud abi: „…ei aidand, läks ikka niikui mutiauku see vesi lõpuks ära…“ Aastaid olid Mihklil õue peal suured veetünnid, kuhu paagiautoga veeti vett. Mihkel naerab ja ütleb: „…ma ise ka vedasin no muidugi mingi jälle , noh kuna siin on eland, siis kõiki töid sai siin ju tehtud. Peale seda, kui ma maa alt ära tulin, siis olingi ise kohe veevedaja…“ Ta lisab, et nõukogude ajal oli kaevandusetöö üks paremaid piirkonnas. Võrreldes sohvoosiga olid ka palgad palju paremad.

Nüüd on piirkonnas peaaegu kõikides taludes veetrass. Mihkel räägib, et selleni aga jõuti suurte sõdade tulemusena. Kui põhjavesi kadus ja inimesed jäid sõltuvaks paagiauto veest, siis üldsuse pahameel muudkui kasvas. Pikaaegsete läbirääkimiste tulemusena veeti lõpuks majast majja veetrass. „…Majas on trassivesi sees nii nagu linnas kõik. Niikaua, kui see asi töötab, on nüüd see asi lahendatud…“ ütleb ta. Mihkli jutust tuleb veel välja, et veetrass toodi küll tuuakse, kuid see paigaldatakse vaid ühte kohta. Inimestel on valida, kas soovib veetrassi õue peale või hoonesse. Kui oleks tahtnud kahte kohta korraga, oleks tulnud ise selle eest juurde maksta.

Kunagi oli Mihkli talu väga madalal ja niiskel alal, praegu ei saa sellest enam arugi. Ta näitab õuel olevat esimese Eesti Vabariigi aegu käsitsi kaevatud kuivenduskraavi, mis läheb läbi metsa Rannapungerja jõkke. Nüüd pole selle kraavis enam ammu vett olnud. Mihkel meenutab, et paaril talvel 1990ndatel, kui oli väga palju lund, siis kiire lumesula tõi ühte kraaviossa veidikene vett. Pärast seda pole õuel suuri lompe väga nähtud, kuna kogu pinnavesi vajub maa-alustesse kaevanduskäikudesse. Ka loodus olla muutunud. Kunagi sai Mihkli sõnul Rannapungerja jõgi alguse käsitsi kaevatud kraavidest, kuid nüüd saab see alguse väljapumbatavast kaevandusveest. Veidike allavoolu minnes läheb Rannapungerja jõgi läbi kolme suure settebasseini. „…aa see on ju kõik selle paekivi tolmuga ja see vesi on vahest nagu piim sellest sogast…“ lausub Mihkel.

Sohvoosi lõpuaastatel tehti külaelanikele kruusasillutisega sissesõiduteed, kuna aheraine mägi on küla kõrval ja killustikku oli lihtne ja odav saada. Sellest ajast peale on vald teede eest väga hoolitsenud ning aeg-ajalt tuuakse teedele uut peenemat killustikku peale. Samuti on teeääred kenasti niidetud ja korras hoitud. Nagu ka teisi inimesi, kellega põlevkivi kaevanduse mõjust sai räägitud, teeb ka Mihklit murelikuks see, et kui vallad 2017. aastal liideti ning piirkonnas on vaid üks suur Alutaguse vald, kas siis enam selline vallapoolset hoolitsus elanikeni jõuab.

Veel teeb Mihklit murelikuks see, et maa-alune kaevandus mõjutab siiski ka ümbruskaudset loodust. Kaevanduse esindajad ütlevad küll, et soo alla ei minda, kuid ta kahtleb selles. Keset Selisoo raba on Seli järv, mis on väga kiiresti kahanenud. Mihkel arvab, et kui kaevandus ümber soo tegutseb, siis ei saa soo jääda sellest mõjutamata. Mihkli sõnul aga see, et mitte millegagi loodust ei rikuta, ei pea paika: „…Igasugune kaevandamine, see ikka rikub tohutult loodust, seal ei ole üldse mitte mingisugust kahtlustki… aga noh samas inimesel on vaja elada ka ja elektrit on vaja… ega midagi teha ei ole…“

Kaevandus on tegutsenud piirkonnas ligi kakskümmend aastat. Maa alused käigud ei ole veel veega täitunud ning aktiivne kaevetöö käib, kuid see on juba kaasa toonud piirkonnas ka maapinna alla langemisi. Seni on langatused täiesti juhuslikult tekkinud metsadesse. Mihkel räägib, et teadlased ja muud targad mehed on teinud arvutusi, et maapinna vajumised võivad hakata tekkima umbes sadakond aastat pärast kaevandustöid. Kuid kas see tõesti nii on, ta ei tea.

Kasutan ära võimalust ja küsin Mihklilt, kuidas hiljem täidetakse nn šurfiauke. Kuid mis on šurf ja kas sealt tõesti tuleb välja vaid ohutu veeaur? Mihkli seletus sellele on järgmine - selleks, et kaevandus maa all saaks tegutseda, on vaja sinna pumbata tohutult suurte ventilaatoritega värsket õhku. Šurfide kaudu viiakse aga läbitöötatud õhk maa alt taas välja. Mihkli jutu järgi ei ole tegu veeauruga. Ta räägib, et lõhkamisega tekib aga väga palju gaasi, lisaks veel looduslikud gaasid ja diiselmootorite gaasid, mis kõik šurfide läbi maa peale pressitakse. Šurfide sulgemine toimub tükk aega peale kaevanduse töö lõppu. Esimeseks tööks nende likvideerimisel on avade katmine suurte betoonplaatidega. Seejärel betoneeritakse servad ja surfi auk täidetakse millegagi.

Mihkel arvab, et eks ka Tartu maantee alt on kaevandatud, kuna see kaevandamise tehnoloogia juba on niimoodi tehtud, et on vaja edasi minna malelaua ruudustiku laadselt ja „…seda on väga keeruline teha, et ühe koha peale jäetakse tervik, no natukese suurema sa saad jätta, kahe terviku jagu, aga juba rohkem, siis on raske.“ Ta räägib, et selleks, et suuremaid tervikuid kuskile jätta, on vaja teha väga palju põhjalikke mõõtmisi, kuid tema seda veel küll pole näinud, et keegi kuskil sellega väga oleks tegelenud. Mihkel arvab, et kui maapind kunagi hakkab vajuma, siis ilmselt selles piirkonnas enam edasi elada ei saa.

Loo koostas Ederi Ojasoo (2017).