Kaari lugu

Kaari räägib rõõmsal meelel, et tänu ressursitasudele hoolitseb vald oma elanike eest hästi. Mäetaguse vald on väga palju panustanud kohaliku hariduse kvaliteedi tõstmisse ja võimaluste mitmekesistamisse (Kaari, 40 aastane).

       

Kaari elab metsa sees talus, kuhu viib vaid väike kruusatee. Ta on olnud siinkandis 20 aastat, kuid tema lapsed on juba viies põlvkond, kes oma vanavanemate talus kasvavad. Talu maad jäävad kahe kaevanduse piirimaile ning neil on asukohaga väga vedanud. Nimelt on tegemist geoloogilise rikke alaga, kus põlevkivikihid lähevad risti ning seetõttu kaevanduskäigud otse nende talu alla ei jõuagi.

Kaari on töötanud kohalikes haridusasutustes ning olnud seotud ka kaevandusega. Põlevkivi kaevandamine mõjutab tema elu väga ning ta ütleb, et mõju on siin piirkonnas igal pool näha. Vestlus Kaariga on põnev, kuna ta analüüsib mõju ka väljaspool oma koduõue. Reipal ja positiivsel häälel toob ta välja kaevandustegevusega kaasnevaid positiivseid ja negatiivseid näiteid: „See põlevkivi on ju andud nii head kui halba. Sest kui poleks olnud seda põlevkivi kaevandust, poleks neid ressursitasusid, poleks ju tegelt seda ilusat Mäetaguse mõisa, mis on korda tehtud… Poleks neid ressursitasusid, poleks tegelikult ka neid tingimusi, mis on loodud Mäetaguse koolis ja Mäetaguse lasteaias lastele…“ Kaari räägib, et Mäetaguse vald on väga palju panustanud kohaliku hariduse kvaliteedi tõstmisse ja võimaluste mitmekesistamisse: on loodud erinevaid tugi- ja abiõppeid, lastel on väga kaasaegne õpikeskkond. Kaari räägib naerdes, et Mäetaguse vallas on lastel hea elu: koolibuss viib ja toob nii lasteaialapsed kui ka koolilapsed hommikul ja õhtul, huviringid on valla lastele tasuta. Samuti on korraldatud ühistransporti puhkudel, kui on toimunud lastevanemate koosolekud. Kaari märgib ära, et ka sellisel positiivsel nähtusel on oma varjukülg. Nimelt ei kohata näiteks lasteaias paljusid teisi lapsevanemaid, sest hommikul pannakse lapsed koolibussi ja õhtul tullakse neile peatusesse jälle vastu.

Kaari räägib rõõmsal meelel, et tegelikult just tänu ressursitasudele hoolitseb vald oma elanike eest hästi. Näiteks saavad valla lapsed käia kohalikus spaas neli korda kuus tasuta ujumas, kohalikud elanikud aga poole hinnaga. Igale poole on veetud trassivesi, kuna maa-aluse põlevkivikaevanduse tõttu on põhjavee tase väga madal ning kaevudest on vesi kadunud. Kui kuskil kaevus vesi veel on, siis selle kvaliteet on kaevandustegevuse tõttu halb.

Pöördudes tagasi negatiivsele, toob Kaari välja asjaolu, et valla liialt suur hoolitsus on tekitanud mingil määral ka õpitud abitust. Ta toob näite töötutest perioodil, kui nende sotsiaaltoetused kokku olid suuremad, kui tööl käivate inimeste palk: „…sest et riik andis omalt poolt mingid sotstoetused, vald andis omalt poolt onju sotstoetust, ja tal ei olnudki mõtet sinna tööle minna, ta sai lastetoetust peale… ta sai sama palga kätte, mis kaevur maa all…“.

Oma igapäevaelu juurde tagasi tulles mainib Kaari elu perioodil, kui põhjavesi kadus ja vett hakkas tooma tsisternauto. Naerdes mainib ta, et vahel võis veest ka ilma jääda: „…mingi aeg vedas kaevandus suurte paakidega vett. Nõud olid õue peal reas, koer pidi ketis olema. Kui koer lahti oli, siis autojuht välja ei tulnud, siis vett ei saanud… ja läks ära…“ Kaari räägib, et nende majapidamises on trassivesi olnud vaid kuu aega. Varem kasutati kaevanduse poolt kompensatsiooniks puuritud kaevu, kuid selles olev vesi oli pruun, väga suure rauasisaldusega ning tuli pidada pikki läbirääkimisi, et olukord saaks lahenduse. Meie jutust selgub, et veetrasside vedamine elamuteni ei olegi isegi kaevanduse-poolse hea tahte puhul nii lihtne, kui mulle seni on tundunud. Nimelt tuleb trassi vedamisel lahendada kõigepealt küsimused maaomanikega, kelle maid see läbib.

Räägime põgusalt sellest, kas noored jäävad siia piirkonda. Kaari arvab, et see kõik sõltub sellest, kui tugevad on noorte juured oma kodukohaga. Iseennast peab ta väga kodukoha patrioodiks. Kaari tõdeb, et noori lihtsalt meelitavad suured kohad nagu Tallinn ja Tartu - sinna minnakse gümnaasiumitesse ja siis juba edasi tööle.

Loo koostas Ederi Ojasoo (2017).