Helve lugu

Helve mäletab veel, kust ta lapsena pääsusilmi ja kullerkuppe korjas. Ka pohlast ja mustikast on metsas järgi vaid mälestus, kuna kaevanduskäikude tõttu on maapind palju kuivem kui varem (Helve, 60aastane).

       

Astudes Helve õuele, näen otse maja ees eresinist kaevutoru, mille sarnast ma varem hoovides kohanud ei ole. Hiljem selgus, et tegemist on täiesti uue mudeliga, mis on ehitatud nii, et talvel ei pea kartma toru külmumist. Helve räägib naerdes, et kaevutoru on lausa nii uus, et joogivee trassi paigaldanud mehed pidid mitu korda juhendit lugema ja kaevutoru uuesti paigaldama.

Helve on kogu oma elu elanud ühes piirkonnas. Ta märkab looduses väikeseid muudatusi, mille põhjuseks võib olla kaevanduskäikude poolt kuivemaks muudetud maapind. Helve meenutab: “… kui mina olin väike laps, siis kevadel, kui lumi sulas, siis olid igal pool loigud ja kraavid olid vett täis, olid need konnakapsad, kasvasid pääsusilmad - kõik on kadunud, taimestik on sellega muutunud… Ühtegi pääsusilma ei ole mitte kuskil…” Ta märgib, et ka kullerkupp on kadunud, kuna teab täpselt, kust neid kunagi võis leida. Ka marju on metsas väheks jäänud. Helve räägib, et kunagi oli olnud igal pool pohli ja mustikaid, kuid nüüd enam mitte. Metsa all on nüüd pikk rohi ja vaid mõned üksikud mustikavarred. Ka metsmaasikas ei kanna vilju.

Helve räägib, et veelompe ei teki enam isegi peale suurt sadu: ”…meil ei ole ütegi loiku, nii et kuskil konn ja vares ka juua ei saa.” Kunagi asus tema kodust 400 meetri kaugusel üks allikas, mille lähedal ta isa karjas käis. Seda allikat enam ei ole. Veesilmadest on talle jäänud vaid ilusad mälestused lapsepõlvest: „…konnad olid meil, lomp oli, tiik siin, tiik seal… kui me käisime kooli siin, Illuka poole, see Illuka tiik, seal oli ju nii palju konnasid ja toomingaid oli ümber… Ikka õhtul ja hommikuti seal peatusime, neid konnasid siis päästsime sealt tee ääres… Nüüd pole seal aastakümneid vett...“ Helve jutt teda ümbritsevast loodusest ja selles toimunud muutustest tuleb nii sügavalt hingest, et teda kuulates läheb ka minu meel kurvaks. Positiivsena aga näeb Helve seda, et pole üleliigset vett, mis üle teede voolaks ja teed poriseks teeks, nagu kunagi varem.

Kohe, kui maa-alune kaevandus nende kodu lähedal tegutsema hakkas, kadus ära pinnavesi ja kaev jäi tühjaks. Siis puuriti tema kaevu sügavamaks. Veeprobleem kestis aastakümneid. Vihmasel perioodil ja talvel koguti vihmavett, kuid kuival ajal oli loomadele vee vedamine kohutav nuhtlus. Helve meenutab, et niikaua, kui kaevandus nende kodupiirkonnas on tegutsenud, ligi 50 aastat, on kestnud ka pidev probleem veega. Ka praegu on Helvel maja nurgas suur vann, kuhu ta kogub vett lillede kastmiseks. „…On ta halb või on ta hea, mina ei oska öelda. Nüüd meil on veetrass olemas, nüüd me oleme õnnelikud. Iga päev on vesi olemas,“ lausub Helve. Kunagist betoonraketega kaevu kasutab ta mõnikord külmkapina.

Lõhkamine ja puurimine on veel praegugi vahel toas kuulda. Helve meenutab: „…mul olid sahvris need purgid riiuli peal… olid niimoodi ääre peale pandud, üksteise peale ja nii ta võdistas, et need mul kukkusid kolksti maha sealt…“

Loo koostas Ederi Ojasoo (2017).