Eino lugu

Eino kogub aia taha kive, tehes nalja, et kui kaevandused suletakse ja suurveed taastuvad, tekib temal sinna sadamasild (Eino, 74aastane).

       

Eino peseb mesilaste söödanõusid ja kurdab, et on tänavu selle tööga väga hilja peale jäänud. Väljas tibutab vihma ja külm näpistab juba vaikselt mu sõrmeotsi. Ta on meelsasti nõus rääkima, kuidas kaevandus tema elu mõjutab ja viipab käega kaugele metsa poole, lausudes kurvalt, et kunagist lapsepõlveaegset suurvett ei näe tema vast kunagi. Eino valab vee söödanõust välja ja me teeme väikese tiiru õuel.

Eino elab oma lapsepõlvekodus. Tema maa jääb nii Estonia kui ka Viru kaevanduse piirimaile. Eino õues on näha elumaja ja kõrvalhoonete vahel maapinna vajumise lohku. Ta mäletab aega, kui pärast sõda tegid tatarlased siinkandis geoloogilisi puurimisi. Vahel peatusid nad nende saunas. Selleks, et proovipuurimisi teha, tehti tema vanaisa metsast traktoriga siht läbi. Seejärel veeti puur kilomeetri kaugusele metsa ning tehti vajalikke puurimisi. Eino naerab, et siin hoonete lähedal tehtud proovipuurimistega tuli naabrimehel hea mõte. Nimelt oleks algsete plaanide kohaselt pidanud proovipuurauk tulema majast ca 100 m kaugusele. Naabriperemees oli nutikas ja lasi puurauku nihutada nii palju majale lähemale, et sai hiljem omale selle peale kaevu teha.

Nõukogude okupatsiooni tõttu pidid Eino vanemad kodust põgenema. Eino jäi tallu elama koos oma tädiga. 1961. aastal lubati neil oma endise talu metsast puid teha, kuna sinna kavandati Viru kaevanduse aheraine mäge. Koos kadunud tädiga käis Eino käsisaega metsas puid tegemas. Puud said tehtud ja raha selle eest ei küsitud. Samale alale tehtigi hiljem esimene põlevkivi kaevandamisel üle jäänud aheraine mägi.

Kui Eino oli 18aastane, sai ta jahiload. Ta meenutab, et ühel talvel, kui ajas jälgi mööda nugist taga, sattus ta kaevanduse kallakšahti juurde. Huvist piilus ta sinna sisse ja nägi sügaval maa all masinate tulesid põlemas. Pärast seda oli ta neli aastat mereväes ja kui ta tagasi tuli, oli terve küla ilma veeta jäänud. Talu kunagine šahtkaev oli veesoonte ristimiskohas ja sealt ei lõppenud vesi kunagi. Naabripoiss oli uudismaa kivihunniku taga näidanud kohta, kuhu kaevati üheskoos sügava kraavi põhja süvend. See sattus otse veesoone peale. Ta meenutab, et 1966. aasta talvel tehti sügava lume sisse astmed, et kraavi põhjast vett kätte saada. Saksa sõjaväe köögikulbiga õngitseti sealt pea ees vett. Auk saadi täpselt savikihtide vahel oleva veesoone peale ja seal oli alati vett.

Kui vesi kaevudes päris otsa sai ja ka mujalt ka enam juurde ei saanud, siis kaevati kaevandusse. Algul oli külarahvas sellel meelel, et kaevanduse poolt tuleks igaühele teha kaev. Kaevanduse jaoks oli see aga kallis ja majadesse toodi trassivesi. Pahasel häälel räägib Eino, et algul lubati, et vesi on tasuta, ja neil, kel on loomad, need saavad veemaksu soodustust. Nüüd aga räägitakse igasuguste soodustuste kadumisest.

Peale seda, kui talukaevudes vesi kadus, tehti Eino õuele 45 meetri sügavune puurkaev. Alguses oli seal vesi sees, seejärel aga hakkas veetase kaevus alanema. Pea igal aastal lisati sügavust uue 7 meetrise toruga. Kuna aga veesammas läks nii raskeks, tuli lõpuks teha kaevule ka pikem vänt. Eino näitab kahte kõrvuti asetsevat kaevu ja räägib, et kuna tegemist on Kalina-Ahtme rikkepiirkonnaga, siis kaevud on sattunud lõhe peale. Eino näitab kaevu, mis on vaid 9 meetri sügavune ja kus peaks ka praegu vesi veel sees olema. Kaev asub ülalpool sinisavi kihti ning seetõttu täitub ka veega. Kuid kaev on liialt väikese puuriga tehtud ning jääb suvel kuivaks. Einol on plaan, et pinnaveekaev tuleb siiski töökorda saada, sest kui mingil põhjusel pole elektrit või tekib muu ohuolukord, siis saab vee kasvõi käsitsi vändates kätte.

Taas lähevad Eino mõtted lapsepõlveaega. Talust umbes 150 meetri kaugusel oli allikas, mille lähedal asusid saunikute hütid. Allikast saadi vett nii endale kui ka loomadele. Kevadeti suurvee aegu oli põldudel suur üleujutus: „…Me olime kõik meremehed tollal, käed olid rakkus, koolis ei olnud aega käia, aerutasime ainult siin vee peal, igal ühel olid siis parved ja…“ Eino mäletab, et suurvesi tõi metsaserva kalad. Teine suurvee aeg oli sügiseti. Kui üleujutusala jääga kattus, sai sellest uisuala. Praegu kogub Eino aia taha kive, tehes ise nalja, et kui kaevandused suletakse ja suurveed taastuvad, tekib temal sinna sadamasild. Suvel püüti männiku ääres kraavist kalu, oli nii lutsu kui ka haugi.

Väga selgelt mäletab Eino kaevanduse tegevust oma hoonete all. Kui kaevandus oma käikudega hoonete alla jõudis ja lõhkamisi tegi, siis maja värises. Eino maja on maa-aluse kaevandamise tõttu saanud päris tublisti kannatada. Kaevanduse poolt toodi uued aknaklaasid, saalungilauad vundamendi valamiseks, killustikku ja liiva. Kuna Eino tsementi kohe välja ei võtnud, siis see maksti hiljem rahas välja. Naerdes räägib Eino, et üks käik läheb köögi alt läbi, pliit vajub ja põrand on kaldu: „…Näete mu põrand on kaldu… kui midagi maha kukub, siis sealt akna alt saab alati kätte, kindel koht…“ Ka talu kõrvalhoone alt läheb üks käik maa alt läbi, ukse alt vundament vajub ja alumine palk on pooleks. Enam ei lähe ka kahe poolega uksed enam kokku. Eelmisel aastal lõikas Eino saega ukse kitsamaks, kuid vajumine jätkub ja taas ei käi uksed kokku.

Eino räägib, et vajumisi selles piirkonnas on palju. Umbes poole kilomeetri kaugusel on ühistu laut ja seal lähedal põllul vajus ühel nädalavahetusel maapind alla. Üsna sageli kiikab ta nüüdki ehmunult pilguga eemale karjamaale, mõeldes, ega lehmad maa alla pole vajunud.

Siis jääb Eino veidikeseks mõtlema, mis kasu kaevandus ka temale toob ja lausub, et kasu kaevandusest on vaid nii palju, et kuivuse tõttu on endisest rabamännikust saanud mets. Muudest looduses toimunud muutustest mainib ta, et vahepeal kadusid piirkonnast rästikud ära. Naerdes ütleb, et võimalik, et see kõmistamine segas talveund ja ajas nad minema. Muid muutusi ta väga ei näe: „….loodus muutub, talved on muutunud…“ Kõige rohkem häirib teda see, et maapind on rikutud. Näidates elumaja ja kõrvalhoone vahelist lohku, ütleb ta murelikult, et võib-olla vajub maa kunagi ka maja alt allapoole. Praegu on majas vaid praod, aga tulevikku ei tea keegi.

Loo koostas Ederi Ojasoo (2017).